Keset kaost

Ongi jòudnud kàtte aeg kodinad kaenlasse vòtta ja teele asuda. Kui lastakse.
Nagu paljudes teistes riikides on ka Luxis viimased nàdalad valitsenud kaos. Kui esimene kord suur lumi maha tuli, olid kòik vàga varmad lund koristama ja soola puistama. Kuulutati vàlja eraolukord ja koolid suleti jms. Kui aga selgus, et eraolukord vòib kesta mitu pàeva, ei viitsinud keegi enam ahhetada ja soola puistada, lumekoristamisest rààkimata. Nii ma siis sumpasin kohati pòlvini lumes ja soolalògas. Lumesahadki ei viitsinud enam màssata. Pyhapàeval oli natuke maailmalòpu tunne. Vàljas liikusid vaid vàga vàhesed. Meie aga nautisime Kadri ja Taneliga tàiega:) seapraadi, ahjukartuleid ja kapsaid pugides. enne aga vaatasime ka selle aastase seansi "Love actually"t. Uskumatu, kui mitu korda ma seda vaadata vòin ja ikka tuleb mònes kohas kananahk ihule. Naistekas :)
ok, kirjutaks veel ja vee, aga peame varsti teele asuma. enne seda tuleb aga lilled kasta ;)

Ilusaid pyhi! Ja et ikka kòik jòuaks jòuluks koju ;)
Love,
Mari

Pikkujoulu

Ongi käes viimane töönädal enne suurt puhkust. Meil tuleb veel 3 istungit üle elada.
Peomeeleolu on aga juba kõrgel. Eile käisime sõprade pool "pikkujoulu" peol, kus oli ka päkapikk kingikotiga ning kingituse saamiseks tuli esineda, nagu kord ja kohus. Meie astusime üles Taneli murdes laulukesega "Donna riccia" (maakeeli "Lokkis juustega naine"). Laulu sõnum on, et mehed, ärge te mitte lokkis juustega naist kosige, sest lokkis juustega naised on väga tujukad. Meie etteaste kuulutati kõige meeleolukamaks, minu kartulisalat väga heaks ja minu küpsetetatud mandlikoogid "ricciarelli" üliüliheadeks :):):) Nii et meie pere lipp lehvib võimsalt ja kõrgel ;)

Ilus jõululumi on sulanud, aga neljapäevaks ja reedeks lubatakse siin taas lumesadu. Näis, mis siis saab.
Täna on meil keraamikaklubi hooaja lõpetamise drink. Saan ehk ahjust kätte ka oma viimased üllitised...eelmised läksid veidi nihu, sest läksin glasuuriga alt. Aga see on see algaja asi. Küll ma õpin.
Peatse jällelugemiseni-kirjutamiseni!
Mari

Talverõõmud

Selline on Lux praegu. Selle pildi tegin täna hommikul tööle minnes. Läksin kohe heaga jala, sest kartsin eilse kaose kordumist. Eile oli nimelt nii, et vihmasadu muutus äkki lumetuisuks ja poole tunniga olid kõik Luxi tänavad umbes. Paljudel autodel ja bussidel pole talvekumme. Niimoodi nad siis ukerdasid lumesupis ja tekitasid ummikuid. Lõpuks saadeti välja ka imepisikesed lumesahad, kes natukenegi korda luua püüdsid. Praegust teede olukorda kirjeldab hästi Eestis talvel tihti kõlav lause: teed on soola-lume segused (või peaks see olema üks sõna?). Igatahes tuli eile siin paari tunniga maha 15 cm lund, mis on rohkem kui piisav tõelise kaose tekitamiseks. Vähe sellest, et liiklus häiritud oli - ka telefonivõrgud olid ülekoormatud, sest kõik ummikuis istujad rääkisid telefonidega...Mind aga ei häirinud see kõik sugugi. Kui Tanel kodus ja kõht täis, läksime õue :)

Lumepühad jätkuvad tänagi - koolid on suletud ja meilgi institutsioonides jäävad täna ja homme keeletunnid ära. Juhhuuuuu! Mul oli just homme kavas kauem magada ja kohe kuidagi ei oleks viitsinud 8.30 tundi minna ;)
Nüüd aga lähen koju. Täna juba kaks istungit tõlgitud...Pea on väsinud. Lähen vaatan, kas meie majahoidja on ilusti meie maja ukseesise puhtaks rookinud. Ja ostan rebasele midagi head ;) Täna hommikul olid meie köögi akna all värsked jäljed ja vorstitükk kadunud.

Tali

Ilus talveilm jätkub. Toidame linnukesi ja rebast, kes iga õhtu meie rõdu all käib. Ta juba teab, et D viskab talle ikka aeg-ajalt mõne lihatüki ;) Punane rebane.
Pasteet sai väga hea. Ja sült ka :P Nii et oleme juba mitu päeva pidurooga maitsenud. Aga ega söömisega liialdada saa. Peab enne suuremaid sööminguid natukene paastuma. Ma juba kujutan ette, mis Roomas toimub...:)Menüü sai ju juba septembris koostatud:)

Eelmises kandes kuulutasin, et läheme metsa piknikule. Küpsetasin siis eile piruka ja tegin termosetäie teed (musta teed suhkruga, nagu vanasti ikka klassieksursioonidel ja suusareisidel kombeks oli). Ainult et muutsime veidi programmi - metsas müttamise asemel läksime hoopis uisutama.
Põhja-Luksis asub Beauforti külake, kus on Luksi ainus vabaõhuliuväli. Hirmus tore oli. Jõudsime sinna just siis, kui hakkas hämarduma. Mina olin poolsurnud, sest mul hakkas Põhja-Luksi kurvilistel teedel autos natuke halb. Ma polnud enne midagi ka suurt söönud, nii et olin loid ja uimane. D arvas rõõmsalt, et joome teed ja sööme pirukat, küll siis parem hakkab. Aga mina tahtsin üht tugevat praadi. Suundusime liuvälja pubisse. Kahjuks praadi seal ei olnud, aga friikartuleid ja burgerit sai küll. Mul oli hirmus lihaisu, nii et pidin närima seda kuiva saia, et selle vahelt kotletti ampsata. Niipalju siis isuäratavast piknikust piruka ja musta teega :) Aga vähemalt puhus see kotlett mulle elu sisse.
Uisud alla ja jääle! Mängiti ilusat jõulumuusikat, välibaaris pakuti hõõgveini, sadas ilusat laia jõululund...Mis sa hing veel ihkad! Tõeliselt ilus teine advent!

Jõua armas jõuluaega...

Ja ongi jõudnud kätte advendiaeg. Luxis tähendab see ka seda, et on "Rippuvate jõuluvanade" aeg - vaata juuresolevat pilti (tegelikult on meil kombeks ka kutsuda neid olevusi natuke karmimalt "poodud jõuluvanadeks"...no on ju, mis siin salata. Ise on süüdi, et nad sellise kaunistuse välja mõtlesid). Vaesed jõuluvanad ripuvad niimoodi poole jaanuarini. Aga see selleks.
Advendiajaga saabus ka tõeline talveilm, mida pole siinmail nii vara küll nähtud. Kohev lumi on juba paar päeva maas olnud ja seda sajab muudkui juurde. Eesti lumerekordite vastu küll ei saa, aga need paar sentimeetritki on meil siin paraja kaose tekitanud. D pani õnneks talvekummid juba enne lume tulekut alla - seda tänu oma Eesti naise ettenägelikkusele ;)
Külma ilma üle kurdab D aga küll. Kurdab, et ikka liiga külm on, käed külmetavad. Küsimusele, kas ta kindaid kannab, oli vaikne vastus "ei"...Ei tule nagu selle peale, et tegelikult oleks enesetunne natukene parem, kui võtaks kasutusele mütsi ja labakud.
Kui nädalavahetusel ka veel ilus ilm on, siis läheme metsa piknikule. Keedame priimusel teed ja kuulame vaikust...

Täna aga hakkame Janaga jälle pasteeti tegema:) Käisin juba hommikul poes ja tõin kogu vajaliku kraami tööle meie osakonna kööginurga külmkappi - pool kilo veisemaksa ja 300 g läbikasvanud sealiha. Seal ta nüüd laiutab ja pakub kindlasti mõtlemisainet neile, kes külmkapi ust paotavad.
Vahel mõtlen, et huvitav, mida kassapidajad oma klientide kraami nähes mõtlevad. Näiteks" MIDA KURADIT see tüüp kokku ostab!" Või "Issand, mida ta selle poole kilo maksaga teeb! Ise nii väike..." :) Või "No sina nüüd küll nii palju saia osta ei tohiks. vaata, kui paks sa oled!"
Eile ladusin muu kraami hulgas kassalindile ka pool kilo sügavkülmutatud kaheksajala kombitsaid, paari seajalgu ja tugeva seakoodi. Hea, et maksa eile ei ostnud...:) Aga küllap on kassapidajad sellega harjunud. Kuule, nülitud jänesepea või veiseajud on veel veidram kaup! Ja seda kõike ka Auchanis leidub.
Annan siis teada, kuidas pasteet õnnestus.
Lähen nüüd korraks õue, sest üle hulga aja paistab nii ilus päike, et tuleb kähku nina välja pista. Kes teab, millal jälle sellist asja näeb.

Ilusat advendiaega!
Ikka ja alati teie Mari

Veel Veneetsiast

Tessa Kiros kirjutab:

The city is like a beautiful mysterious woman who everyone wants to watch and stand as close to as possible; an ever-changing powerful lady who flows with the cycle of nature and commands profound respect for her beauty and uniqueness. Like a mermaid sprung unruffled from the deepest waters, she moves and gives with the tide. She is, I find, most beautiful from a distance.

/---/


Venice is like when you hear a piece of music that scoops down into your soul, or notice a real tear getting ready to drop from the eye of an unlucky child. One of those rare moments when you grasp the magnificence of this world. Yes, Venice is one of those moments.

Tòbine

Olen juba neljandat pàeva kodus tòbine...kurguvalu, nohu, kòha, peavalu - mul on need kòik juba riburadapidi kallal kàinud. olen kasutanud kòikvàimalikke ravinippe ja nii vàga tahtsin juba tàna vàlja minna, aga ei ole veel minust asja. Nii ma siis olen siin mònusalt diivanil keras ja pyyan oma olemist vàhekenegi paremaks muuta.
Minu peale kolisid uued naabrid ja tundub, et tàna on suurem mòòbli kokkupanemise pàev - trell ulub ja seinad ragisevad. see ei ole just kòige parem minu valutavale peale...
nii, làhen nyyd jàrjekordsele protseduuriringile ja hangin midagi hamba alla...
see ei ole nyyd teab mis huvitav blogi postitus, aga noh, elumàrk minust ikka (kuigi veidi hàdine seekord).
olge terved!

Veneetsia

Veneetsia - omaette maailm. Vaikne, vesine, niiske. Labürint, mille iga nurga ja käänu taga on nii palju kunsti ja ilu, et seda ei suuda kuidagi haarata. Kõnnid kitsastel tänavatel, ületad loendamatuid sildu uskudes, et suund on õige. Järgmisel hetkel aga avastad, et oled lootusetult eksinud. Kõnnid, selge siht silme ees ja korraga jääd seisma - sest edasi pole võimalik minna, sest vesi on ees.
(Meenubki siinkohal Karl Ristikivi luuletus "Minagi olin Arkaadia teel" (B klass, teil peaks see K. Semjonovi kirjanduse tunnist hästi peas olema)
Kuhu ka lähed seal vesi on ees...)

Mina olen igatahes siiani V lummuses. Olgu ta pealegi turistikas ja niiske. Peale turistidest tulvil platside ja paleede on seal ka palju kõrvalisemaid paiku, mis on sama ilusad ja uskumatud.
Oli see siis erakordselt pehme ilm, ilu või salakäigud - igatahes ütles V mulle, et kõik on võimalik ;)

Poksikindad

Täna on mul kõrvas labakindakujulised punased kõrvarõngad (Eesti käsitöö, muidugi mõista). Minu itaalia keele õpetaja küsis, kas tegemist on poksikinnastega.

:)

Muidu aga läheb mul täitsa hästi. Täna tulen koju! Korraks vaid, aga hea seegi.

Kylmarohi

http://www.youtube.com/watch?v=gkLL7JdnIk0
;)


Ja hoopis teisest maailmast, aga kananahka tekitav:
(mida ma kòik ei annaks, et seal olla)

http://www.youtube.com/watch?v=_dG4nsX9Cvk

Tjah...

Pole nii ammu midagi siia kirjutanud. Ma ei ole suurem asi blogija, nagu oligi karta...Kui ikka midagi asjalikku òelda ei ole, siis pole ka mòtet sòna vòtta.
Praegu nagu polegi midagi asjalikku òelda...kui, siis vòib-olla seda, et ilmad on meil siin nyyd ka lòpuks kylmaks làinud ja òòd on siin mustad. Ja et kaheksajalahautis on hiiglama hea. Ja et iga pàevaga adun aina selgemalt, et oluline on jààda tahaplaanile ja seal oma asja vaikselt ajada. Mitte trygida, tòugelda, vehkida. Mòòdukust, mòòdukust. Ja optimismi! Seda viimast soovis mulle hiljuti tàdi Salme, 80. Tuletan seda ikka meelde, kui kurbus peale kipub.

Homme hakkan oma uut òmblusmasinat katsetama! Juhhuu! Yks kampsun tahab ka lòpetamist. Kisub talveks - tuleb soojad riided selga endale teha.
Nyyd aga lòpetan ja làhen yhele synnipàevapeole ;)

Kokkuvòtteks soovin òelda, et meil myyakse praegu Auchanis vastlakukleid...Ja kui vaatate ilm.ee KEILA kaamerat, siis on nàha, et Keilas on ilus pàikeseline ilm ning kastanid òitsevad. Vot nii, yleilmastumine, sotsiaalne yhtekuuluvus ja kliimamuutused.

Vàikese kylmetuse vastu

Vàikese kylmetuse vastu aitab edukalt selline ravikuur:
sinepipulbri jalavann, sinepikreem, villased sokid,ingveri-salvei tee meega, 2 tundi lòunauinakut, Rossini.
Ei saanud haigus seekordki mulle vàga sygavale pòue pugeda.
Hoidke end ja àrge kylmetage!

Kala on tervislik!

Ja kuidas veel! Eriti kalaluud, mis kurku kinni jäävad. Eile õhtul juhtus see tore lugu ka minuga. Proovisin, mis ma proovisin, aga kätte ma teda ei saanud. Mis siis muud, kui kiirabisse sõit. Kalaluu pärast, no tere-tere...aga tuli välja, et polnud seal naerda midagi, sest paljudel juhtudel ei saagi luud muidu kätte, kui peab tegema väikse operatsiooni. Minul aga läks õnneks, sest arstionu tõmbas luu mingite konksudega naks! mõne sekundiga välja. Sellele eelnes muidugi järjekorras seismine, vereõhu mõõtmine ja pulsi kontrollimine. Samuti tehti röntgenipilt, et näha, kus ja kuidas see kurivaim asub.
Arstionu naeratas heatahtlikult ning ütles, et mul vedas napilt, sest oleks võinud palju raskem olukord olla.
"Olge siis edaspidi ettevaatlik", lausus ta, kui ma kergendantult tema kabinetist välja astusin. Koridoris kõlasid kellegi karjed...jaa, igasugu huvitavaid hääli kuuleb hilisõhtul kiirabis./Järjejutt Jätkub/:)

Kurk on veel valus, sest luu tegi ikka päris palju kurja. Aga ärge muretsege - kõik on korras. Täna õhtul sööme suppi ;)

Uus meiliaadress!

Hotmail läks kurjaks ja hakkas mu kontot kuritarvitama. Selle asemel, et saata juhtkonnale teateid jms, läksin lihtsama vastupanu teed ja sulgesin oma hotmaili konto.
Minu uus aadress on

mariliispaalmae@gmail.com

Natuke pikk ja lohisev, aga see-eest loogiline ja hea meelde jätta. Ärge siis unustage!

Mari

Lood Viandeni metsades

Eelmisel nàdalavahetusel vòtsime jalad (ja seljakotid) selga, niin pòrutasime Taneli, Kertu ja Intsuga Viandeni metsadesse matkama. Sellest kujunes vàga lahe, lòbus ja lòògastav nàdalavahetus! Uskumatu, et ma 4 aasta jooksul Luxi linnast vàljaspoole nii vàhe jòudnud olen! Nyyd on igatahes see viga natukenegi parandatud. Matkasime mòlemal pàeval umbes 9 km Pòhja-Luxi màgedes (Ardennides) yles-alla ja see oli ikka korralik sport. òòbisime telgis Ouri jòe kaldal. Meie matkad kulgesid làbi metsade, yle pòldude, mòòda màeveeru, ymber Viandeni lossi. Raja ààres oli palju pòldmarju, mida me ka kahe suupoolega sòime. Mina leidsin ka paar seent, aga kuna ma ei olnud pàààààris kindel, mis seentega on tegemist, jàtsin ma nad maitsemata ja pesin hoooooolega Taneli meelerahuks kàed puhtaks.
Taneli ja Intsu suureks sòbraks ja truuks kaaslaseks oli òllepunsu, nagu nàha ka ylalolevalt pildilt. Ja loomulikult ei puudunud matkalt ka espresso...

Sellises paigas selliste matkakaaslastega matkata on puhas nauding!

Tere jàlle! :)

Olengi jàlle Luxis tagasi. Ja ei olegi nii hull, kui ma algul kartsin. Siin on ju mul mitu armsat inimest, eks nende olemasolu Luxi elu talutavaks teebki.
Esimene pàev Luxis tagasi oli natuke kurb, aga see ei jòudnud kaua kesta, sest vaevalt olin jòudnud oma pambud lahti pakkida, kui juba helistaski Jana ja teatas, et tuleb hakata pasteeti tegema. Pasteedi jòudis ta kyll ilma minuta valmis teha, aga see-eest sain ma endale terve kausitàie - imehea! Mina tegin omakorda leiba ja òunakooki ja oligi kurbus kadunud :)
Selline tagasitulek siis seekord:)

Nyyd on seljataga ka esimene tòònàdal. Pàris làbi vòttis, tuleb tunnistada. Aga tàna turgutab Daniele mind (ja Kadrit) oma vòrratu pastaga ja ma usun, et energia taastub kiiresti ;) Daniele leiutas muide uue IMEHEA retsepti, milleks sai inspiratsiooni seente ja tryhvlipastaga kaetud pizzast nimega "Alba", mida sòime Santa Cesarea Termes. Ma ei avaldaks siinkohal seda retsepti autorilt luba kysimata. Jààgu see siis Daniele jàrgmiseks yllatuseks teile. Daniele motoks on, et kòike tuleb teha stiilselt. Pastat oskab ta igatahes vàgagi stiilselt teha :)

Nàdalavahetus tuleb ilmselt (esialgsete plaanide kohaselt) rahulik. Endised naabrid R ja M kutsusid mind pyhapàeval seenele. Aga mitte siis niisama metsikule seenelkàigule, vaid ikka organiseeritud mykoloogilisele vàljasòidule mykoloogi juhendamisel. Olen juba ammu tahtnud teada saada, kus siinkandis need seenemetsad on ja mis seeni siin leidub. Nii et varsti peaks minema asja uurima kyll. Aga ma arvan, selle pyhapàevase vàljasòidu jàtan vahele. Ma ei jaksaks vist kella peale minna ja tulla ja 50-kesi metsas organiseeritult tuhnida. Nii et sel pyhapàeval seenekastet ei saa.
Teie aga tuhnige ikka, ja vaadake, mida pònevat mets pakub. Stiilseid maitseelamusi soovides,
Mari:)

Juhiload

Täna sain Saue ARKis teada, et ma ei saa oma juhilube Eestis vahetada, kuna Eesti rahvastikuregistris on juba 2007. aastast minu elukohaks märgitud Luxembourg. Vist on nii, et aastani 2009 oleksin saanud load Eestis ära vahetada, nüüd aga seda enam teha ei saa. Nii et tundub, et mul tuleb leppida Luxi naeruväärse kokkuvolditud nutsakuga...Aga kui peab, siis peab. Va kodumaa reetur selline :)
Uurisin natuke asja ja leidsin ka vastava-teemalise artikli
http://uudised.err.ee/index.php?06176031
Teadmiseks siis kõigile, kes sarnases olukorras.

Pärast pikka pausi

Nüüd on küll nii pikk paus sisse jäänud...Aga suvi on kord juba selline. Ilusad ilmad ja reisid ei ole lubanud toas blogi kirjutada. Ja ausalt öeldes ei ole olnud mingitki tahtmist arvutit puutuda.
Nüüd olen Keilas ja kibelen igal võimalikul juhul õue või oma kodu sisustama, nii et pikemaid sissekandeid saab minult taas lugeda augusti lõpus, kui olen Luxis tagasi ja vihmaga toas istun. Nii et siis ootan teid taas minu blogi lugema.
Seniks aga NAUDIME veel suve, kuniks seda on :)

Pidu ja pàrast pidu...

Pyhapàeva hommik. Istun mònusa peojàrgse laua taga ja joon oma hommikuteed. Oi kuidas mulle meeldivad peojàrgsed hommikud! Valitseb mònus kaos ja saab syya peost jàrelejàànud head-paremat. Meenuvad sellised hommikud Keedikas vanaema juures, kui sai peetud suuri suguvòsa pidusid. Kòògilaua taga làllasid veel pidused mehed ja vanaema ja tàdid ja meie, lapsed, pesime nòusid ja seadsime hommikusòògilauda valmis. Tasapisi tilkus tuppa àrganud pidulisi. Kes oli maganud aidas, kes saunakambris, kes tagatoas. Tube tàitis mànus kohvilòhn. Suure talukòògi uks oli lahti ja sealt hoovas sisse suve ja kàrbseid ja soojust. Minu isa tegi seljankat. Olid ajad! :) Olen tàna nostalgiline :)
Umbes selline hommik on ka praegu. Ainult et mehed, kes peaks veel laua taga làllama, magavad juba/veel. Ja koristasin ja hommikusòògilaua katsin yksi. Kui hàsti mòelda, siis saaks isegi seljankat keeta:) Pean Tiidule helistama. Ròduuks on lahti ja sealt hoovab sisse suve ja soojust ja Taneli norskamist, sest me magasime ròdul! Nii hea!

Pidu ise aga oli vàga lahe! Itaalia sai oma ylesannetega siiski hiilgavalt hakkama. Paari tunniga olid ostetud Itaalia toidud ja kasutatud kylmkapp keldrisse, sest Tanel avastas, et muidu ei mahu òlled kylma.
Lugesime kokku, et meilt kàis òhtu jooksul làbi 22 sòpra. Oli kàrtsu-myrtsu, palju ilusaid lilli, shampust ja head syya-juua. Taneli sòber Claudio, kes on vòrratu kokk, tòi tiramisud mmmm...Kertu, Intsu ja Nelliga jòudis lòpuks ometi Luxi ka minu kauaoodatud vaip ja tàdi Aita ja Kati kingitus! Kòik loksus lòpuks paika :) Oli ka pimedas toas 30 kyynlaga tort, igas vòimalikus keeles synnipàevalaul (Tanel kyll teadis, et ma ei taha mingit kyynalde puhumist, aga ta ei taganenud veendumusest, et synnipàeva tuleb siiski tàhistada kyynalde puhumisega:)) ja aupaugud (nyyd on tuba mingeid vàrvilisi litreid ja paelu tàis:)) Minu yllatuseks jàid korteri seinad pysti ja naabrid ei kutsunudki politseid. Nad on vist kòik puhkusele sòitnud. Pidu kestis 3ni.
Ja kòik kylalised pidid liituma meie facebookiga.
Meie korter tundub kohe palju palju kodusem ja omam pàrast seda, kui siin on olnud nii palju hàid sòpru ja hàid tundeid. Nyyd hakkan aru saama soolaleivapeo mòttest. Siin on nyyd mònus ja soe. Housewarming - paganama òige sòna! Kodu sai soojemaks pidutsetud ;)
Aitàh kòigile, kes vaimselt ja fyysiliselt, làhedal ja kaugel meiega koos on!!!

Aga ega sellega pidustused veel lòpe. Otsustasin, et juuni 2010 - juuni 2011 on Mari juubeliaasta (nagu seda tehakse vabariigi juubeli puhul vms) ja tàhistada vòib aasta làbi. Jàrgmisel nàdalavahetusel tuleb meile kylla Forest, keda ootame juba pikisilmi. Ja siis jàrgnevad pidustused Itaalias ja kindlasti ka Eestis:)

Aga nyyd àrkasid mehed yles ja làheb tralliks!

Enne pidu...

Oh, mis casino...See tàhendab, tànase peo eesti osa on ilusti valmis: kartulisalat, must leib, kiluvòileivad, viineripirukad, singirullid, vaarikakook. Tàna hommikul pidin kyll vinkupirukaid juurde tegema, sest eilne plaaditàis làks juba eile òhtul Taneli ja tema sòbra Francesco pintslisse...muud asjad ònnestus mul pààsta.
Tànase peo itaalia osa aga àrkas alles lòunal ja avastas, et issand kui hilja juba on ja on vaja veel nii palju asju teha. Nyyd need mehed siis jooksevadki ja ajavad viimasel minutil oma asju. Aga mis mul sellest - mina viskan mònusalt diivanile ja loen raamatut, sest see, kuidas itaalia pool oma orgunniga toime tuleb, pole enam minu rida ;)

30 ;)

Niisiis - ma olen nyyd kolmekymnene. Ja ausalt òeldes - tunne on tugev ja hea. Nagu selline, et vòiks ka hakata lòpuks end tòsiselt vòtma:)
Lisan lingi asjakohase lauluga ;)
http://www.youtube.com/watch?v=3Tp3Ayz0_1g

Suuremad pidustused seisavad alles ees. Laupàeval ilmselt làheb meie korter lòhki, sest oodata on 30 sòbra ringis.
Eile aga oli vàga ilus pàev mulle endale, armsate inimestega (ka nendega, kes tegelikult fyysiliselt minust hetkel kaugel) ja heade mòtetega.òhtu kiskus kyll rajuks, sest tegime meie pool Jana ja Kadriga paar hoogsamat tantsutuuri ning seejàrel teatasime Tanelile, et nyyd làheme ujuma. Tanel ei mòistnud algul, kuidas saab òhtul ujuda, sest ujutakse ju pàeval (see kuulub rubriiki "Peale kebabi teed ei jooda"). Aga ta taipas kiiresti, et kolme shampust joonud Eesti naisega ei tasu vaielda ning ytles, et ta làheb ja paneb siis oma "sea-costume"i selga. Autos laulsime làbi kòik laulud, mis meile yldse pàhe tulid (mu meelest kòige paremini tuli vàlja Vikerraadio unelaul) ning olimegi màrkamatult jòudnud jàrve ààrde. Me ei olnud ainsad òised suplejad. Oli veel yks seltskond. Ja muidugi - eestlased. Kes see muu ikka sellisel ajal jàrves myttab. Vesi oli nii uskumatult soe! Tanel, kes algul oli olnud ysna skeptiline, ei tahtnudki enam kuidagi veest vàlja tulla ning teatas, et ta hakkab nyyd kogu aeg nii tegema :)
Selline ilus ja vallatu pàev oli. Aitàh kòigile, kes mu elus on ja ikka meelde tuletavad, et ma olen tohtutult rikas!

Suveplaanid

Kõigepealt siis kõigile teadmiseks meie suvine reisigraafik:
15.juuli Itaaliasse, kus meiega 23. juulil liituvad Tillmannid-Almannid-Romandid.
31.juulil kogu kambaga Eestisse. Tanel jääb Eestisse 8.augustini (palun ilusat ilma, et talle ikka mõista anda, et Eestis on vahel soe ka!)Palun aidake mul välja mõelda Taneli-Eestisse-armuma-panemise- plaan!!!
Mina pole veel Luxi tagasilennu piletit ostnud...;) vaatame jooksvalt. Aga ilmselt sõidan tagasi suisa päris augusti lõpus.

Tuleval nädalavahetusel aga toimub Brüsselis Luxi ja Brxi eestlaste ühine jaanipidu, kus muusikat teevad ZETOD! Vau!

Eile toimus meil Kadriga Tiina pool maali-hooaja lõpetamine. Maasikad, Tiina võrratu rabarberikook, sokolaaditrühvlid, Taneli Isa Franco valge vein, filosoofilised vestlused, klassikaline muusika, vinged Eesti naised ja kunst! Vat see on elu! Tsiteerides klassikuid - Naised, vein, muusika...;)
Viimistlesime oma natüürmorte. Ehh, Kadri - ma tõepoolest riputasin oma teise mordi köögiseinale, sest ka Tanel ütles, et nii tore on süüa teha, kui minu taies silme ees. Ta ei olegi mind veel kõikide mu pläkerdistega tänavale visanud:)

Minu elu itaallasega

Uus rubriik:)
Eile kàisime poes syya ostmas ja D kuhjas muuhulugas kàrru ka 3 pakki pastat. Mille peale mina ytlesin, et ehk ei ole vaja, sest meil on kodus paaaaalju pastat, mille peaks àra sòòma,sest muidu ei mahu tavaar enam meie kòòki àra. D vastas, et pastat on meil yldiselt kyll kodus palju, aga penned on otsas :)
Selle peale hakkan tàna musta leiba kypsetama. Mingi tasakaal peab ju olema!

Rukola, koduòlu ja Porta juurest vasakule

4. juuni
Lux: Takso - buss - Ryanair - buss - buss - Pàrnu!
11 tundi kulgemist ja olingi Eestis! (vàga meeleoluks reis oli, muide, ja vahvad reisikaaslased) Oi kui uskumatult hea tunne oli Pàrnus bussist maha astuda ja nàha SUURI PUID! Sain lòpuks hingata! Oli umbes selline tunne, mis tuleb, kui on olnud hirmus palav ja vàhe òhku ja siis yhtàkki saad suure puu varju murule pikali visata ja HINGATA. Vot selline tunne oli. See oli selline meeletu koduigatsuse reis, mille otsustasin kòigest paar pàeva enne reisi ennast. See oli tàiesti vàltimatu ja edasilykkamatu. Eliksiir, nagu ytleb Liisu vanatàdi Aive.
Reede Pàrnus Liisu ja Mariga, kellega kohtusin Port Arturi New Yorkeri proovikabiinis ;)YLLATUS! 4 paari prussikuid ja Porta juurest vasakule Lòuna Hostelisse, kus òhtul ootas meid kiri:
"3 noormeest ootavad tydrukuid peole, telefoninumber..." Jàtsime selle vòimaluse seekord kasutamata.
òhtusòòk Steffani Pizzas oli natuke pettumus. Meile serveeriti (tundus, et ylessoendatud) pizzat vana krimpsus rukolaga, mida ettekandja seletas nii, et nemad kyll kasutavad ALATI tàiesti vàrsket ja AINULT vàrsket rukolat, aga ju ta siis tòmbus kuuma pizza peal krimpsu ja kuivaks. Mari, àà solvu, me pyydsime Liisuga hirmsasti...Peaasi, et seltskond hea oli!
Laupàeval avastasime kohviku SUPELSAKSAD (http://www.parnupostimees.ee/?id=218543)Ylivòrdes...
Edasi pòrutasime Vòrtsjàrve ààrde laadale, kus mòngisid Zetod, sai osta kala igasugu kujul (koha fooliumis, mmmm) ja jàrve pealt puhuvas tuules oma mured koduòluga alla loputada (ai kuidas laksas).
Pyhapàev Vastseliinas, valged òòd ja sààsed ja nii palju head tunnet, et nyyd on kohe tykiks ajaks mured murtud. òhtuks Riia lennujaama hotelli ja esmaspàeval taas teele, kotis kaks latti suitsuvorsti, pakk lehmakomme, kama ja Heino ja Aive kingitud aed-kibuvitsa taim:) Lòunaks olin Luxis.
Absoluutselt ainus ravim koduigatsuse vastu! Armsad sòbrad Pòhja-Eestis: àrge siis solvuge, et ma seekord teie juurde ei jòudnud! Luxist Lòuna-Eesti on oluliselt lyhem maa:) ;) Ja eks Vòrumaal ole hoopis teine mekk man ;)
Selle reisi avastused: Merit Raju raamat "Hingele pai" ja metsamarja smuuti kamaga.

Sini-sinine esmaspäev

Hm, ma hakkan nägema oma koduigatsuskriisides teatud regulaarsust: üks suur maailmalõpukriis iga kahe aasta tagant, mis algab maikuus, kui sirelid õitsevad ja silme ette tulevad eestiaegsete majade verandad tuules lehvivate heegeldatud kardinatega, jalgrattad sirelipõõsastes ja rihmikud...ja rabarberikook, ja laadad ja ilus kõrge suvetaevas.
Praegu on ühe säärase kriisi tipp. Sundisin end voodist välja ja lonkisin tööle. St sõitsin natuke bussiga ka, Jaan Krossi "Tahtamaa" näpus, sest bussi oodates on hea lugeda. Vastikud väiksed ametnikud ajasid mul harja punaseks. Vastikud väikesed ametnikud, kes ei oska heegeldada ega moosi keeta. Kes minestavad, kui räägid, kuidas sa pärmitaignast kaneelisaiu vorbid. Kes on alati heas tujus, sest Euroopa projektis osalemine on nii üllas.
Täna õhtul tuleb võtta kätte ja paar pajalappe heegeldada ja homme neid mõne väikse ametniku nina all lehvitada ja näha, kuidas ta näost kaameks tõmbub, ning tunda uhkust selle üle, et olen nõuka-karastusega naine:)

Lugemisnurk ja küsimus

Sain paar päeva tagasi läbi Sofi Oksaneni romaani "Stalini lehmad". Mulle meeldis, nagu meeldis ka eelmisel suvel loetud "Puhastus". Tõsi, mõlemad on karmid ja raputavad ning võib-olla on mõni üksikasi ka veidi liialdatud. Aga stiil on hea, vähemalt mulle see rütm sobib. Mõlemad romaanid panid mind väga mõtlema ning seoseid looma. Sain paarile end painavale küsimusele vastuse. Või vähemalt natuke selgemaks läks pilt. Oksanen kirjutab muuhulgas ka koduigatsusest ja kodust lahkumisest, kuhugi kuulumisest, identiteedist, püsimajäämisest...Et siis: quo vadis, Mari? :)

Aga nüüd üks küsimus neile, kes neid ridu loevad. Minult küsiti hiljuti , mis mulle Eesti juures ei meeldi. Ma olen Eestist alati väga ilusti rääkinud, igatsusepisar silmanurgas. Ja nüüd küsitigi, et kas kõige selle hea ja ilusa kõrval on üldse midagi, mis mulle ei meeldi. Ütlesin viivitamata AGA LOOMULIKULT ning jäin siis vait, sest mitte midagi negatiivset ei tulnudki pähe. Mis teile pähe tuleb? Vastused saata lahtisel postkaardil.

Paljajalu alpiaasal...ja üks reisiretsept

21.-25.mai, Engelberg (1000m), Šveits
Siiani minu rännakute kõige lemmikum koht (kui Eesti ja Itaalia välja arvata)! Meil oli uskumatult lahe väike reis! Müttasime mägedes ja pikutasime mäenõlvadel. Ei jõudnud seda ilu ja lihtsust ära imestada. Oleme kõik näost põlenud ja üdini puhast õhku ja headust täis. Need kolm päeva olid kuidagi pikad, heas mõttes. Samamoodi tunnen end alati maal vanaema juures. Maal on oma aeg, mis kulgeb kuidagi teistmoodi, teisi kanaleid pidi. On aega imestada ja imetleda, hingata, armastada. Isegi siis, kui tegemist on palju. Imetlen inimesi, kes on võtnud kätte ja elus kannapöörde teinud, et just niimoodi elada.
Sellel reisil saime tuttavaks Simoni ja Katrinaga. Veel 4 aastat tagasi töötasid nad Londonis advokaatidena. 4 aastat tagasi aga otsustasid, et see pole ikka päris see. Ja nüüd on neil väike külalistemaja (Chalet Espen), kus on just täpselt selline tunne, et oled maal vanaema juures. Hommikul on suure ruudulise linaga kaetud laual hommikusöök, akende ees puna-valge ruudulised kardinad, vanaema on läinud loomi talitama...akna taga kõlisevad lehmakellad...

Ja nüüd "Kööginurgake": täna õpetame, kuidas üllatada reisil olles kaaslasi ahjusooja focacciaga.
Vaja läheb: eelnevalt kodus valmistatud focacciat, fooliumi, sõiduautot (mina kasutasin Ford Fiestat) ning päikest (mina kasutasin Šveitsi mägipäikest, aga selle võib ka asendada Eesti liivaranna- või heinateopäikesega)
Tee nii: 1)paki focaccia fooliumisse ning aseta see auto tagaistmele 2)pargi auto päikese kätte ning jäta sinna seisma vähemalt 6 tunniks. Focaccia on kui ahjust tulnud! Head katsetamist!

Aed

12.mail sain lõpuks valmis meie AIA. Võtsin julguse kokku ja käisin D autoga ehitus- ja aiapoes, et puuduolev materjal koju vedada (sealhulgas 25 kg marmorkivikesi). Pagasnik oli peaaegu vastu maad, aga ära tõin!
Aias kasvab lisaks lilledele tüümian, rosmariin, lavendel, salvei, basiilik (2 sorti) rukola, till, petersell, luuderohi, bambus ja oliivipuu. Tahaksin hankida ka mõne kodumaise puu (nt pihlaka või kase) , mille varjus ette kujutada, et olen Eestis :)
Hm, tundub, et tuleb kolida väga suure aiaga majja :) Kartul ja tomat peaks ikka ka omast käest võtta olema...no ja kui juba, siis juba - ikka kitsed ka, et saaks piima (lehmad ei tule kõne alla, sest D ei saa lehmapiima juua).

Lemmikud

Unustasin eile oma kõige-kõige suuremad lemmikud Amneville´i loomaaias: jääkaru Olaf ja lumekakk (nime ei tea). Ühel ilusal päikeselisel päeval sõidan sinna tagasi ja vaatan Olafit terve päeva, sest ta on nii ilus. Mulle tuli miskipärast pisar silma kohe:) Oh mind!
Pisar tuli silma ja kananahk ihule ka röövlindude etenduse ajal. Valgetel hobustel ratsanikud, suured ja võimsad röövlinnud meie peade kohal, keskaeg. See sagedus pani minus mingid keeled võnkuma ;)

Raske oli kohe täna tööl ümber häälestuda. Kõik ajas närvi, eriti bürokraatia ja paberisaiskamine. Mitte et see mind enne külmaks jätnud oleks, aga täna vihastas see mind kohe eriti. Emotsioonid tõusid lakke (sinep tõusis ninna, nagu ütlevad prantslased)ja oli taaskord hetk, mil mina olin rohkem itaallane kui D, kes mulle rahulikult üritas selgeks teha, et reeglid on reeglid ja pole mõtet nende vastu sõdida vaid tuleb vaikselt ära kannatada ja oma asja edasi ajada. Vehkisin natuke kätega, lubasin nõmeduse vastu võidelda ja seda üle kavaldada. Ja lõpuks rahunesin maha, sest ei jaksanud enam sinepit ninas hoida.

Aga nüüd rubriigist "UUDISTOOTED" - minu uueks lemmikuks on Kalevi tume šokolaad greibiga. Vastupandamatu! Asi seegi!

Kohvikusse ja loomaaeda

Veetsime terve tänase päeva Amneville´i loomaaias. Väga lahe!!! Luxist kõigest 45 km kaugusel asub selline uskumatult ilus koht! Minu lemmikuteks said mustad pantrid, valged Bengaali tiigrid, merilõvid, taapirid (lahedalontis ninaga, mida saab sobivalt pead liigutamata lõhna suunas keerata), jõehobud ja kitsed. Nägime ka ühe kitsetalle sündi. Ema lakkus oma vastsündinud talle ja üritas teda jalule utsitada. Teised (vast mõnepäevased) talled mängisid minakivikuningat :)
Ka jõehobude peres veedeti mõnusalt pühapäeva. Ema vedeles vees ja isa peesitas päikese käes. Poeg üritas isa sabast näksates üles ajada, et temaga mängida. Isa närvid ei pidanud sellele kaua vastu, ta andis alla ja peagi hulpis kogu pere rõõmsalt vees. Peab ka selle sabast näksamise nipi meelde jätma ;)
Lemmikud akvaariumis: merihobud ja meridraakonid. Kui mul oleks ka seljal ja pea küljes sellised läbipaistvad uimed, mida megakiiresti liigutada saab...Vat see oleks elegants! Heatahtlik meridraakon.

Tükike Eestit

Reede õhtul sai natuke koduigatsusele leevendust, sest saabusid mu vanemad, kaasas kohvritäis Eesti maitseid ja lõhnu - papsi küpsetatud leiba, marineeritud seeni, vaarikamoosi, kohukesi, Kalevi šokolaadi, suitsuvorsti, pasteeti, šprotte, vürtsikilu ;) Kui nüüd oleks veel natuke valgemad ööd ja ööbikulaulu ka, siis võiks täitsa koduselt end tunda. Ütlemata armas on olla!

Laupäeva veetsime Dani pool ning koju saime alles keskööl, sest kogu linn oli iga-aastase maratoni tõttu suletud. Käisime ka jooksjatele kaasa elamas ning otsustasime Daniga, et nüüdsest võtame Luxi linna sündmustest rohkem osa. Dani lubas end järgmiseks aastaks kokku võtta ja poolmaratonil osaleda. Mina lubasin moodustada Dani fanclubi ja talle jalgrattaga järel sõita, itaalia lippu lehvitades ja lauldes. Kui ma ise muidugi jooksma ei lähe :)
Niisiis, koju saime alles keskööl. 10 minuti asemel sõitsime Dani juurest Limpertsbergile 40 minutit, sest tuli teha väga kurviline ring läbi Kirchbergi ja Grundi. Väga ilusaid vaateid pakkuv tiir oli :)

Tagasi mikrokliimas

Tuhapilv muutis meelt ja ei tulnudki Rooma lennuliiklust segama. Niisiis tuli meil pühapäeva õhtul siiski Luxi naasta. Turvakontroll konfiskeeris meilt kolm purki purustatud trühvleid õlis, sest see kuulub kategooria "Kreemid" alla. Et te siis teaks. Õnneks oli meil ka imepisike purgike purustamata trühvlit, mis läbi läks. Hoiame siis seda erilisteks hetkedeks ja ei hakka igal suvalisel hommikul leivale määrima.
Nagu alati Itaaliast naastes, olid ka seekord kotid head-paremat täis: leiba, juustu, vorsti,oreganot ning kõige tipuks üks savipott, mille sees ma hakkan oi kui maitsvaid asju kokku keerama. Aga kõigepealt peab ta kolm ööpäeva külmas vees ligunema, seal ta siis nüüd on.
Minu retsepti varu täienes paari hea koduse retseptiga, mille abil kindlustada D õnn ja rahulolu. Mina ise aga taastun veel söömisest la Famigliaga. Õnneks saabuvad peagi mu vanemad ja meid on siis kolm ühe vastu:) Kord on Eesti all ja Itaalia peal, siis jälle vastupidi.

Koik teed viivad Rooma...

...ja enam siit ara ei saa. Sest see kurjavaimu tuhapilv jouab homme ilmselt Itaalia kohale. Vaatame, mis saab.
Tana arkasime kell 12! Isegi mina...iiiisssand. Aga no, ajame selle eilse reisi kaela. Et vasitav ja nii edasi. Hommikusook kestis kella 2-ni. Aga seekord surusin labi Eesti traditsioonid ning soime keedumuna ja sinki (moosisaia ja kinder bueno asemel)! Juhhuuuuu!!!
Pidime minema vaatama Vatikani aedasid. Aga vihmase ilma tottu koik ekskursioonid tyhistati. Pidime siis minema vaatama Sikstuse kabelit. Aga see suleti kell 15. Niipalju siis plaanidest. Nagu alati:) Tegime siis autoga tiiru vaikestes kylades. Peatusime Tagliacozzos ning ostsime tryhvleid, vorsti, juustu, leiba.
Ostsin ka rukola seemneid ;)
Aga nyyd pean minema kodust pizzat sooma. Elu on lill!
Ciao!

Rahvaste sõprus

Täna oli meil töölissööklas Poola päev. Menüü koosnes Poola roogadest ning söökla ukse peal pakuti viina õunamahlaga. Jou!!! Selline siis on minu karm argipäev.

Aga naistele meeldib...

Oi kui raske see nädal olnud on! Hommikuti ärgata on tõeline tragöödia...Täna end duši alla minema sundides mõtlesin Liisu peale :)Et siis niimoodi tunneb ta end hommikuti, kui mina kõrval kädistan. Karm:) Ega tööl ei olegi midagi väga kontimurdvat sel nädalal, aga lihtsalt...kevad on südames ja pea pulki täis. Täna on üks lühike istung. See tuleb ilusti ära tõlkida ja siis on juba nädalavahetus. Tegin endale just tassi kanget espressot (2 teelusikat suhkrut, alati) ja nüüd kuulan Genialiste, sest see on vist hetkel ainus, mis mulle natukenegi elu sisse puhub. Aga naistele meeldib...Otiga rännata, Liisu ja Mariga, see teeb tuju kohe kuidagi heaks :) Oi kuidas ma ootan meie Itaalia reisi!
Egas´ midagi. Tõmban kummikud jalga ja vihmamantli selga (sest õues on külm ja märg) ja lähen teen selle tänase tõlke ära;)!

Alustan

Mõte, et mu lähedased ja sõbrad minu elust nii katkendlikult osa saavad sunnib mindki blogi pidama. Ei jaksa ju alati kõigile meilida või helistada, isegi kui väga tahaks. Sestap otsustasingi, et nüüdsest pesitsen ka siin ning annan võtmed neile, keda külla ootan ;) Astuge siis läbi, kui igatsus peale tuleb!