Sini-sinine esmaspäev

Hm, ma hakkan nägema oma koduigatsuskriisides teatud regulaarsust: üks suur maailmalõpukriis iga kahe aasta tagant, mis algab maikuus, kui sirelid õitsevad ja silme ette tulevad eestiaegsete majade verandad tuules lehvivate heegeldatud kardinatega, jalgrattad sirelipõõsastes ja rihmikud...ja rabarberikook, ja laadad ja ilus kõrge suvetaevas.
Praegu on ühe säärase kriisi tipp. Sundisin end voodist välja ja lonkisin tööle. St sõitsin natuke bussiga ka, Jaan Krossi "Tahtamaa" näpus, sest bussi oodates on hea lugeda. Vastikud väiksed ametnikud ajasid mul harja punaseks. Vastikud väikesed ametnikud, kes ei oska heegeldada ega moosi keeta. Kes minestavad, kui räägid, kuidas sa pärmitaignast kaneelisaiu vorbid. Kes on alati heas tujus, sest Euroopa projektis osalemine on nii üllas.
Täna õhtul tuleb võtta kätte ja paar pajalappe heegeldada ja homme neid mõne väikse ametniku nina all lehvitada ja näha, kuidas ta näost kaameks tõmbub, ning tunda uhkust selle üle, et olen nõuka-karastusega naine:)

Lugemisnurk ja küsimus

Sain paar päeva tagasi läbi Sofi Oksaneni romaani "Stalini lehmad". Mulle meeldis, nagu meeldis ka eelmisel suvel loetud "Puhastus". Tõsi, mõlemad on karmid ja raputavad ning võib-olla on mõni üksikasi ka veidi liialdatud. Aga stiil on hea, vähemalt mulle see rütm sobib. Mõlemad romaanid panid mind väga mõtlema ning seoseid looma. Sain paarile end painavale küsimusele vastuse. Või vähemalt natuke selgemaks läks pilt. Oksanen kirjutab muuhulgas ka koduigatsusest ja kodust lahkumisest, kuhugi kuulumisest, identiteedist, püsimajäämisest...Et siis: quo vadis, Mari? :)

Aga nüüd üks küsimus neile, kes neid ridu loevad. Minult küsiti hiljuti , mis mulle Eesti juures ei meeldi. Ma olen Eestist alati väga ilusti rääkinud, igatsusepisar silmanurgas. Ja nüüd küsitigi, et kas kõige selle hea ja ilusa kõrval on üldse midagi, mis mulle ei meeldi. Ütlesin viivitamata AGA LOOMULIKULT ning jäin siis vait, sest mitte midagi negatiivset ei tulnudki pähe. Mis teile pähe tuleb? Vastused saata lahtisel postkaardil.

Paljajalu alpiaasal...ja üks reisiretsept

21.-25.mai, Engelberg (1000m), Šveits
Siiani minu rännakute kõige lemmikum koht (kui Eesti ja Itaalia välja arvata)! Meil oli uskumatult lahe väike reis! Müttasime mägedes ja pikutasime mäenõlvadel. Ei jõudnud seda ilu ja lihtsust ära imestada. Oleme kõik näost põlenud ja üdini puhast õhku ja headust täis. Need kolm päeva olid kuidagi pikad, heas mõttes. Samamoodi tunnen end alati maal vanaema juures. Maal on oma aeg, mis kulgeb kuidagi teistmoodi, teisi kanaleid pidi. On aega imestada ja imetleda, hingata, armastada. Isegi siis, kui tegemist on palju. Imetlen inimesi, kes on võtnud kätte ja elus kannapöörde teinud, et just niimoodi elada.
Sellel reisil saime tuttavaks Simoni ja Katrinaga. Veel 4 aastat tagasi töötasid nad Londonis advokaatidena. 4 aastat tagasi aga otsustasid, et see pole ikka päris see. Ja nüüd on neil väike külalistemaja (Chalet Espen), kus on just täpselt selline tunne, et oled maal vanaema juures. Hommikul on suure ruudulise linaga kaetud laual hommikusöök, akende ees puna-valge ruudulised kardinad, vanaema on läinud loomi talitama...akna taga kõlisevad lehmakellad...

Ja nüüd "Kööginurgake": täna õpetame, kuidas üllatada reisil olles kaaslasi ahjusooja focacciaga.
Vaja läheb: eelnevalt kodus valmistatud focacciat, fooliumi, sõiduautot (mina kasutasin Ford Fiestat) ning päikest (mina kasutasin Šveitsi mägipäikest, aga selle võib ka asendada Eesti liivaranna- või heinateopäikesega)
Tee nii: 1)paki focaccia fooliumisse ning aseta see auto tagaistmele 2)pargi auto päikese kätte ning jäta sinna seisma vähemalt 6 tunniks. Focaccia on kui ahjust tulnud! Head katsetamist!

Aed

12.mail sain lõpuks valmis meie AIA. Võtsin julguse kokku ja käisin D autoga ehitus- ja aiapoes, et puuduolev materjal koju vedada (sealhulgas 25 kg marmorkivikesi). Pagasnik oli peaaegu vastu maad, aga ära tõin!
Aias kasvab lisaks lilledele tüümian, rosmariin, lavendel, salvei, basiilik (2 sorti) rukola, till, petersell, luuderohi, bambus ja oliivipuu. Tahaksin hankida ka mõne kodumaise puu (nt pihlaka või kase) , mille varjus ette kujutada, et olen Eestis :)
Hm, tundub, et tuleb kolida väga suure aiaga majja :) Kartul ja tomat peaks ikka ka omast käest võtta olema...no ja kui juba, siis juba - ikka kitsed ka, et saaks piima (lehmad ei tule kõne alla, sest D ei saa lehmapiima juua).

Lemmikud

Unustasin eile oma kõige-kõige suuremad lemmikud Amneville´i loomaaias: jääkaru Olaf ja lumekakk (nime ei tea). Ühel ilusal päikeselisel päeval sõidan sinna tagasi ja vaatan Olafit terve päeva, sest ta on nii ilus. Mulle tuli miskipärast pisar silma kohe:) Oh mind!
Pisar tuli silma ja kananahk ihule ka röövlindude etenduse ajal. Valgetel hobustel ratsanikud, suured ja võimsad röövlinnud meie peade kohal, keskaeg. See sagedus pani minus mingid keeled võnkuma ;)

Raske oli kohe täna tööl ümber häälestuda. Kõik ajas närvi, eriti bürokraatia ja paberisaiskamine. Mitte et see mind enne külmaks jätnud oleks, aga täna vihastas see mind kohe eriti. Emotsioonid tõusid lakke (sinep tõusis ninna, nagu ütlevad prantslased)ja oli taaskord hetk, mil mina olin rohkem itaallane kui D, kes mulle rahulikult üritas selgeks teha, et reeglid on reeglid ja pole mõtet nende vastu sõdida vaid tuleb vaikselt ära kannatada ja oma asja edasi ajada. Vehkisin natuke kätega, lubasin nõmeduse vastu võidelda ja seda üle kavaldada. Ja lõpuks rahunesin maha, sest ei jaksanud enam sinepit ninas hoida.

Aga nüüd rubriigist "UUDISTOOTED" - minu uueks lemmikuks on Kalevi tume šokolaad greibiga. Vastupandamatu! Asi seegi!

Kohvikusse ja loomaaeda

Veetsime terve tänase päeva Amneville´i loomaaias. Väga lahe!!! Luxist kõigest 45 km kaugusel asub selline uskumatult ilus koht! Minu lemmikuteks said mustad pantrid, valged Bengaali tiigrid, merilõvid, taapirid (lahedalontis ninaga, mida saab sobivalt pead liigutamata lõhna suunas keerata), jõehobud ja kitsed. Nägime ka ühe kitsetalle sündi. Ema lakkus oma vastsündinud talle ja üritas teda jalule utsitada. Teised (vast mõnepäevased) talled mängisid minakivikuningat :)
Ka jõehobude peres veedeti mõnusalt pühapäeva. Ema vedeles vees ja isa peesitas päikese käes. Poeg üritas isa sabast näksates üles ajada, et temaga mängida. Isa närvid ei pidanud sellele kaua vastu, ta andis alla ja peagi hulpis kogu pere rõõmsalt vees. Peab ka selle sabast näksamise nipi meelde jätma ;)
Lemmikud akvaariumis: merihobud ja meridraakonid. Kui mul oleks ka seljal ja pea küljes sellised läbipaistvad uimed, mida megakiiresti liigutada saab...Vat see oleks elegants! Heatahtlik meridraakon.

Tükike Eestit

Reede õhtul sai natuke koduigatsusele leevendust, sest saabusid mu vanemad, kaasas kohvritäis Eesti maitseid ja lõhnu - papsi küpsetatud leiba, marineeritud seeni, vaarikamoosi, kohukesi, Kalevi šokolaadi, suitsuvorsti, pasteeti, šprotte, vürtsikilu ;) Kui nüüd oleks veel natuke valgemad ööd ja ööbikulaulu ka, siis võiks täitsa koduselt end tunda. Ütlemata armas on olla!

Laupäeva veetsime Dani pool ning koju saime alles keskööl, sest kogu linn oli iga-aastase maratoni tõttu suletud. Käisime ka jooksjatele kaasa elamas ning otsustasime Daniga, et nüüdsest võtame Luxi linna sündmustest rohkem osa. Dani lubas end järgmiseks aastaks kokku võtta ja poolmaratonil osaleda. Mina lubasin moodustada Dani fanclubi ja talle jalgrattaga järel sõita, itaalia lippu lehvitades ja lauldes. Kui ma ise muidugi jooksma ei lähe :)
Niisiis, koju saime alles keskööl. 10 minuti asemel sõitsime Dani juurest Limpertsbergile 40 minutit, sest tuli teha väga kurviline ring läbi Kirchbergi ja Grundi. Väga ilusaid vaateid pakkuv tiir oli :)

Tagasi mikrokliimas

Tuhapilv muutis meelt ja ei tulnudki Rooma lennuliiklust segama. Niisiis tuli meil pühapäeva õhtul siiski Luxi naasta. Turvakontroll konfiskeeris meilt kolm purki purustatud trühvleid õlis, sest see kuulub kategooria "Kreemid" alla. Et te siis teaks. Õnneks oli meil ka imepisike purgike purustamata trühvlit, mis läbi läks. Hoiame siis seda erilisteks hetkedeks ja ei hakka igal suvalisel hommikul leivale määrima.
Nagu alati Itaaliast naastes, olid ka seekord kotid head-paremat täis: leiba, juustu, vorsti,oreganot ning kõige tipuks üks savipott, mille sees ma hakkan oi kui maitsvaid asju kokku keerama. Aga kõigepealt peab ta kolm ööpäeva külmas vees ligunema, seal ta siis nüüd on.
Minu retsepti varu täienes paari hea koduse retseptiga, mille abil kindlustada D õnn ja rahulolu. Mina ise aga taastun veel söömisest la Famigliaga. Õnneks saabuvad peagi mu vanemad ja meid on siis kolm ühe vastu:) Kord on Eesti all ja Itaalia peal, siis jälle vastupidi.

Koik teed viivad Rooma...

...ja enam siit ara ei saa. Sest see kurjavaimu tuhapilv jouab homme ilmselt Itaalia kohale. Vaatame, mis saab.
Tana arkasime kell 12! Isegi mina...iiiisssand. Aga no, ajame selle eilse reisi kaela. Et vasitav ja nii edasi. Hommikusook kestis kella 2-ni. Aga seekord surusin labi Eesti traditsioonid ning soime keedumuna ja sinki (moosisaia ja kinder bueno asemel)! Juhhuuuuu!!!
Pidime minema vaatama Vatikani aedasid. Aga vihmase ilma tottu koik ekskursioonid tyhistati. Pidime siis minema vaatama Sikstuse kabelit. Aga see suleti kell 15. Niipalju siis plaanidest. Nagu alati:) Tegime siis autoga tiiru vaikestes kylades. Peatusime Tagliacozzos ning ostsime tryhvleid, vorsti, juustu, leiba.
Ostsin ka rukola seemneid ;)
Aga nyyd pean minema kodust pizzat sooma. Elu on lill!
Ciao!

Rahvaste sõprus

Täna oli meil töölissööklas Poola päev. Menüü koosnes Poola roogadest ning söökla ukse peal pakuti viina õunamahlaga. Jou!!! Selline siis on minu karm argipäev.

Aga naistele meeldib...

Oi kui raske see nädal olnud on! Hommikuti ärgata on tõeline tragöödia...Täna end duši alla minema sundides mõtlesin Liisu peale :)Et siis niimoodi tunneb ta end hommikuti, kui mina kõrval kädistan. Karm:) Ega tööl ei olegi midagi väga kontimurdvat sel nädalal, aga lihtsalt...kevad on südames ja pea pulki täis. Täna on üks lühike istung. See tuleb ilusti ära tõlkida ja siis on juba nädalavahetus. Tegin endale just tassi kanget espressot (2 teelusikat suhkrut, alati) ja nüüd kuulan Genialiste, sest see on vist hetkel ainus, mis mulle natukenegi elu sisse puhub. Aga naistele meeldib...Otiga rännata, Liisu ja Mariga, see teeb tuju kohe kuidagi heaks :) Oi kuidas ma ootan meie Itaalia reisi!
Egas´ midagi. Tõmban kummikud jalga ja vihmamantli selga (sest õues on külm ja märg) ja lähen teen selle tänase tõlke ära;)!

Alustan

Mõte, et mu lähedased ja sõbrad minu elust nii katkendlikult osa saavad sunnib mindki blogi pidama. Ei jaksa ju alati kõigile meilida või helistada, isegi kui väga tahaks. Sestap otsustasingi, et nüüdsest pesitsen ka siin ning annan võtmed neile, keda külla ootan ;) Astuge siis läbi, kui igatsus peale tuleb!