Hm, ma hakkan nägema oma koduigatsuskriisides teatud regulaarsust: üks suur maailmalõpukriis iga kahe aasta tagant, mis algab maikuus, kui sirelid õitsevad ja silme ette tulevad eestiaegsete majade verandad tuules lehvivate heegeldatud kardinatega, jalgrattad sirelipõõsastes ja rihmikud...ja rabarberikook, ja laadad ja ilus kõrge suvetaevas.
Praegu on ühe säärase kriisi tipp. Sundisin end voodist välja ja lonkisin tööle. St sõitsin natuke bussiga ka, Jaan Krossi "Tahtamaa" näpus, sest bussi oodates on hea lugeda. Vastikud väiksed ametnikud ajasid mul harja punaseks. Vastikud väikesed ametnikud, kes ei oska heegeldada ega moosi keeta. Kes minestavad, kui räägid, kuidas sa pärmitaignast kaneelisaiu vorbid. Kes on alati heas tujus, sest Euroopa projektis osalemine on nii üllas.
Täna õhtul tuleb võtta kätte ja paar pajalappe heegeldada ja homme neid mõne väikse ametniku nina all lehvitada ja näha, kuidas ta näost kaameks tõmbub, ning tunda uhkust selle üle, et olen nõuka-karastusega naine:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment