Veneetsia - omaette maailm. Vaikne, vesine, niiske. Labürint, mille iga nurga ja käänu taga on nii palju kunsti ja ilu, et seda ei suuda kuidagi haarata. Kõnnid kitsastel tänavatel, ületad loendamatuid sildu uskudes, et suund on õige. Järgmisel hetkel aga avastad, et oled lootusetult eksinud. Kõnnid, selge siht silme ees ja korraga jääd seisma - sest edasi pole võimalik minna, sest vesi on ees.
(Meenubki siinkohal Karl Ristikivi luuletus "Minagi olin Arkaadia teel" (B klass, teil peaks see K. Semjonovi kirjanduse tunnist hästi peas olema)
Kuhu ka lähed seal vesi on ees...)
Mina olen igatahes siiani V lummuses. Olgu ta pealegi turistikas ja niiske. Peale turistidest tulvil platside ja paleede on seal ka palju kõrvalisemaid paiku, mis on sama ilusad ja uskumatud.
Oli see siis erakordselt pehme ilm, ilu või salakäigud - igatahes ütles V mulle, et kõik on võimalik ;)
No comments:
Post a Comment