Tubli

Olen kenasti karatelaagrist tagasi - elus, terve (tuvastasin ainult ühe imetillukese sinika) ja mitu korda tugevam ja targem ;) Meid võeti väga soojalt vastu ning meie valged vööd tekistasid vanades kalades pigem heasoovlikkust ja heldimust. Kuid mingeid hinnaalandusi siiski ei tehtud - karm ala nõuab karme tegijaid. Tegime kaasa kõik neli treeningsessiooni ning võitlesime vapralt roheliste vöödega. Õppisime selgeks ka järgmise taseme kata ning proovisime seda ka praktilistes võitlusolukordades (bunkai), tõrjudes vaenlast nii vasakult kui paremalt :)
Sain ka kenasti oma esimese laagri ristsed - laupäeva õhtul lasi üks vana kala oma oskused käiku ning lajatas pikali suure õlleklaasi, mis minu peale tühjaks voolas...kogemata.

Ülaloleval pildil on need tublid meie Luksi klubi liikmed, kes Hasseltis treenimas käisid. Pildil on ka laagri 4 treenerit. Püüdke ära arvata, kes (usun, et seda on hoiakust ja silmavaatest näha:))

Nüüd aga teisel meeldival teemal. Nimelt tulen homme koju valgeid öid nautima. Hing juubeldab! Kohtumiseni õige pea! Kui mitte nüüd juunis, siis juulis-augustis.

Ametlikult ohtlik :)

Tere üle hulga aja! Suur suvi ei ole lasknud arvuti taga istuda...nagu ikka:) Aga nüüd siis siiski paar sõna Vikerraadiosse minu tegemistest.
Tänase sissekande pealkiri tuleb sellest, et asun homme Belgiasse oma elu esimese karatelaagri poole teele. Mul on küll veel väga valge vöö, aga see-eest on taskus karatelitsents, nii et olen ametlikult ohtlik (hetkel veel küll ainult iseendale :)) Näis-näis, kui sinisena ma sealt naasen...Aga sellest siis lähemalt pyhapäeva õhtul.

Vahepeal on toimunud palju põnevat. Aprilli lõpus tiirutasime 2 nädalat Itaalia saapasääre peal. Läbi said käidud Napoli, Sorrento, Positano, Capri saar ja Pompei. Ka Vesuuvi kraater sai oma silmaga üle kaetud (vaata udukogu pildil). Veendusin selles, et Napolis ON maailma parim kohv. Ja Sorrentos ON maailma parimad sidrunid...

Selle kõige seedimiseks ja tasakaalustamiseks tuli mai algul ette võtta väike reis Ühendkunigriiki, Canterburysse. Tegelikult oli see Kadri ja Mari kudumislaager...Aga sellest juba lähemalt õige varsti.
Ühesõnaga - tiirlen ja pöörlen ja vahel ei saa ise ka aru, kas on maailm all ja Mari peal või vastupidi. Natuke vist kõike, vahelduva eduga, et igavaks ei läheks;)

Nüüda aga poen põhku, sest eest ootab teguderohke nädalavahetus. Kuid luban, et annan taas endast märku niipea, kui laagrist tagasi olen.